VIHA – Minu parim sõber!

Autori palve: Avatud meelt selle teksti lugemisel


Olen selle loo kirjutamist oma peas vaaginud juba ca 2 aastat. Tänu kogu sellele Koroona ja abielureferendumi hullusele, mis eri tüüpi vihad tänu mega hirmudele eriti mõnusalt jälle igal tasandil välja on toonud, tundsin lõpuks, et on aeg ja olen valmis oma mõtteid jagama. Ehk, minus on tekkinud viha ja nüüd soovin tegutseda, et see energia parimal viisil elu jaoks ära kasutada.


Igal ühel on oma arvamus ja tihti keerab see viha üles. „Ära pritsi oma saasta minu peale!“ ütleb sageli inimene, kes on ise kõige suuremas vihas, elades samas üleolevalt, manipulatiivselt ja passiivagressiivselt ning seeläbi suures mahus ühiskonnas viha tekitades. Aga seda lihtsalt ei nähta või ei taheta näha...


Inglise keeles on ütlus: „It takes one, to see one“, ehk kuna ma ülaltoodut näen, siis olen kõike seda ise teinud. Tõenäoliselt langen aeg-ajalt ka praegu sellesse vanasse mustrisse, ainult selle vahega, et enamustel juhtudel näen ja aktsepteerin seda osa endast. Kuna olen ka enda jaoks aru saanud, et kõiges on nii positiivset kui ka negatiivset, siis sellest tulenevalt on tänaseks minu jaoks kõik viha vormid okei. Ja ma ei räägi vägivallast vaid vihast.

Kas vihastan ikka veel? JAH! Ja seda on ka vaja, sest see toob muutusi. Viha on nagu minu parim sõber, kes ei lipitse vaid annab ausalt tagasisidet ning peegeldab mulle minu oma saasta. Tänaseks oskan viha palju paremini näha ning üritan nii enda kui ka teiste tekkivat viha konstruktiivseks suunata. Miks ja kuidas? Kui jaksad edasi lugeda, saad väikese osa minu kogemustest.


Olen läbi oma kogemuste selgeks saanud, et kui keegi on minuga vihane, siis tal on ilmselgelt valus ja paha olla. See muudab koheselt suhtumist vihastajasse. Tean oma isiklikust kogemusest, et viha teeb ikkagi suures osas esmalt haiget vihastajale endale. Varem ma seda ei näinud, ma ei teadnud. Ma olin vihane ja kõik teised olid süüdi. Ma ei olnud võimeline oma vihas nägema midagi muud kui, et mulle on liiga tehtud või elu minu ümber ei juhtu nii nagu mina seda soovin. Sellega tegin ise endast ohvri, kuna olin lihtsal vihast pimestunud... Nüüd näen ka seda kui tihti olin ise see kes viha kelleski välja tõi. Siis ei osanud ma selle olukorraga ringi käia ja ainuke käitumine minu poolt oli kas eemaldumine, kaitse või rünnak vihastaja suunas. Mõnikord elasin oma frustratsiooni hoopis kolmanda osapoole peale välja. Nüüd aga, kui võimalik, pakun alati tuge ja abi, sest vihane inimene tegelikult vajab abi, ta on ummikus ja otsib väljapääsu. Teda ei saa sundida viha alla suruma, teda saab ainult aidata lahenduse leidmisel. Aitamine on paljudel juhtudel ka see kui võimaldad inimesel turvaliselt omas vihas olla kuni ta lahenduse leiab. Viha on suuresti tingitud egost, mis reageerib ühest küljest ellujäämise vajadusest ja teisest küljest sellest, et maailm ei juhtu minu ümber selliselt nagu mina tahan. Vihasele inimesele kiireim väljapääs vihast on saada oma tahtmine, siis on ego rahul. Aga see on ajutine rahu, mis üldjuhul ei too lahendust. Nimelt ego ei saa rahu, kuna samad teemad tõusetuvad ikka ja jälle. Lihtsalt teise nurga alt. Kui soovida püsivamat lahendust, tuleb minna raskema väljapääsu teed. Selleks on vaja kogu tekkinud viha spektrile otsa vaadata, et sellest läbi minna. Olukord kas aktsepteerida, teha muudatus iseendas või enda keskkonnas. See on üldjuhul valus protsess ja seda teed tavaliselt minna ei soovita ning sellisel juhul hakkab viha kuhjuma.

Kahjuks on nii, et teistes inimestes me sisulisi muudatusi teha ei saa. Näilisi muudatusi on teistes võimalik ellu viia, aga sisulisi muudatusi saavad endas läbi viia ainult inimesed ise. Seetõttu on ainus võimalus see, et aktsepteerin teisi samamoodi nagu soovin, et teised mind aktsepteeriks. Kogu tervikus. Koos minu nõrkuste ja vigadega. Ma ei saa teisi muuta, saan neid ainult aidata ning seda ainult juhul kui nad abi soovivad, sest ka mina ei soovi alati teiste abi, vaid tahan ise ja omamoodi oma kogemused saada. TAHAN ELADA ENDA ELU, SAADES OMAD KOGEMUSED!


Ülaltoodust tulenebki suures osas inimeste nii sisemine kui ka väline konflikt ja inimlik paradoks, mis on ka peamiseks viha tekke põhjuseks.

Toon enda kogemuste näite. Ühelt poolt, kui keegi tuleb mind õpetama ja paika panema, et kes ja kuidas ma olema pean, siis tekib sisemine reaktsioon, et mind rünnatakse, ma olen vale, ma ei kuulu siia, mind hüljatakse, jne. Alateadvuslikult on see oht minu elule ja ego reageerib. See reaktsioon tekib alati. Tähtis on, et mis sinus selle peale juhtub.

Teisest küljest ärritab mind ka see, kui teised ei tee asju nii nagu mina seda soovin või kui tehakse vigu mida mina juba teinud olen ja sellest tulenevalt tean, et neil läheb potentsiaalselt täbarasti (see on muidugi äärmiselt üleolev suhtumine ja kahjuks seda ikkagi aeg-ajalt juhtub)


Fakt on see, et vabas ühiskonnas on igal ühel õigus OMA ELULE! Keegi ei saa meilt võtta üle vastutust enda elu eest. Võta nüüd veidi aega ja loe eelnevat kahte lauset veel üks kord. Nüüd palun lase see mõte endale sisse. Nüüd lisa sellele järgnev: Õigus oma elule tähendab ka automaatselt vastutust oma elu eest!


Kõikidel on õigus teha asju omamoodi ja õppida läbi oma kogemuste. Sinna hulka kuulub ka vigade tegemine ja nende tagajärgedega tegelemine või nende aktsepteerimine. Kellegi manitsuste või keeldude järgi elades jätame oma elu elamata ja ei saa inimesena arenemiseks väga vajalikke kogemusi (seal hulgas väga tähtsaid negatiivseid kogemusi). Surmahirmus jäetakse elu suures määras elamata, sest keegi kuskil kirjutas või rääkis midagi. Fakt on, et raamatuteadmine ei anna kogemusi, see on ainult info ja parimal juhul ebapiisav kirjeldus kellegi kogemusest, ehk kellegi teise elust. Inimene ei ole võimeline oma kogemusi piisavas detailsuses teistele edasi andma ei kirjateel ega ka rääkides. Ja halvimal juhul on sisendiks kellegi jutustus kellegi teise kogemusest ja see läheb üldjuhul juba folkloori valdkonda. Ja folkloori sügavusest arusaamiseks on omakorda vaja kogemust.


Oma isiklikust kogemusest tean kui valus on lasta teistel oma vigu teha. Eriti oma lastel. Aga see on vajalik nii nende kui minu jaoks. Mõlemal on valus kui tehakse viga, aga peame õppima oma valuga toime tulema. Ma saan ainult jälgida, ja aidata kui seda soovitakse. Ja tavaliselt ühel hetkel soovitakse.


Kahjuks inimene õpib kõige kiiremini läbi ENDA valusate kogemuste. Kui ma vigade tegemist ei võimaldaks, siis piiraks ma teiste õigust nende elule, ehk teised peavad muutuma ja ennast piirama, et minu ego rahul oleks, kuna mina oma valus ei soovi, et nemad saavad oma kogemuse! Lase ka see mõte endale sisse.


Minu vaatest on see kõige suurem näide inimlikust ülbusest ja üleolevusest. See on täielik topeltstandard ning selline suhtumine ütleb, et teised on rumalad ja mina tean kõike kõige paremini ja ma ei luba seetõttu teistel oma elu elada. See on minu enda pidev peeglisse vaatamise koht, et ma elaks oma elu ja laseks teistel OMA ELU ELADA!


Et oma arrogantust ja üleolevust näha, on vaja välist abi, ehk teiste inimeste peegeldust. Ja enda parimat sõpra – viha, sest tema näitab seestpoolt, et midagi on mäda.


Peegeldamine on kunst ja seda on vaja praktiseerida. See on ka valus ja tõstab tihti viha üles. Sellega toime tulekuks on vaja osata viha käsitleda nii endas kui teistes ja ka see vajab praktikat. Mõnikord piisab vihasele inimesele (kaasaarvatud minule) sellest, et öelda, et olen olemas kui soovid. Üldjuhul, natukese aja pärast vihastaja leebub ja me saame asjadest edasi rääkida. Mõnikord võtab leebumine ka väga pika aja vajab palju silumist ja see on okei. Siis tuleb lihtsalt lasta olla ja aidata või abi küsida.

Miks ma üldse vihast kirjutan?


Mul on siiralt tunne, et viha ja selle funktsiooni inimeses ei mõisteta meie ühiskonnas. Ka mina ei mõistnud seda ja seetõttu ei osanud ei enda ega teiste viha käsitleda. Suure tõenäosusega ei mõista ma viha täiel määral ka praegu. Tavakoolis minule seda kõige elementaarsemat asja ei õpetatud ja õpin kõike endiselt „elukoolis“.

Olen oma elus ise ja ka läbi teiste inimeste kogenud väga suures koguses viha ning selle erinevaid vorme. Viha lokkab meie ühiskonnas juba sellistes kogustes, et tihtipeale on raske armastust selle kõige vahel üles leida. Kuna viha käsitleda ei osata, siis tavaline väljund on viha väljaelamine vägivallana. Enamjaolt pannakse süü vihast tingitud vägivalla osas muidugi teiste inimeste peale ja endasse ei julgeta või ei soovita vaadata. Tegin seda ka ise.


Mis on viha?


Meie ühiskonnas tundub levivat arvamus, et viha on halb ja see tuleb alla suruda. Siinkohal ütlen veelkord, et viha ja vägivald on kaks eraldi asja. Nii füüsiline, kui vaimne vägivald toimivad läbi viha erinevate vormide. Viha on lihtsalt energia mis annab muuhulgas vägivallale jõu. Vägivald on ilmselgelt see mida tuleb piirata, mitte viha. Näiteks vaimne vägivald võib olla läbi passiivagressiivsuse, mis on minu nägemuses üks viha vaenulikumaid vorme. Passiivagressiivne vägivald on eriti levinud intellektide hulgas kes on seeläbi ülimalt manipulatiivsed ja inimkonda tohutult lõhkuvad.


Viha toodab kehasse keemia, mis annab tegutsemiseks energiat. Viha ei saa alla suruda kuna viha toodab jõu tegutsemiseks. Kui viha alla suruda, siis tekib kehas konflikt ja viha toodab lihtsalt suuremas koguses energiat juurde, sest vajab muutust. Pidev vihast tingitud energia kehas kasutamata jätmine tekitab viha poolt loodud keemia „kokteili“ mittesihipärasest kasutusest toksilised jäägid, ning see viib inimese vaimse ja ka füüsilise tervise allakäigu rajale.

Parim viis vihaga toimetulekuks on viha aktsepteerida ja selle jõud elu arenguks ära kasutada. Viha on meie sisse ehitatud selleks, et meid mobiliseerida. Viha näitab, et midagi on viltu, et miski kas meie endi sees või meie ümber vajab muutust ja siis annab viha jõu, et see muutus ellu viia. Ma usun, et iga inimene on, kas siis läbi enda või teiste, kogenud vihase inimese raevukalt toorest jõudu. See see viha ongi, meie jõud tegutsemiseks.


Meil on võimalik õppida oma viha märkama ja ainult siis on võimalik ise otsustada kas kasutada seda destruktiivseks või konstruktiivseks tegevuseks. Ja paradoks on selles, et see mis ühe inimese jaoks konstruktiivne võib olla teise jaoks destruktiivne. Siit veelkord soovitus, et ela ise oma elu, ehk saa ise endaga hakkama ning aita teisi elada, ehk lase teistel oma elu elada nii nagu nemad seda tahavad. Proovi mitte suruda oma elu neile peale vaid abista kui sinult abi küsitakse. Näita lihtsalt sõbralikult välja, et oled olemas kui vaja.


Tõenäoliselt oleks meil veidi parem elada ühiskonnas, mis lähtuks printsiibist ela ise ja aita teistel elada. Ehk, saan ise endaga hakkama ja kui vajan abi, siis küsin ja mind aidatakse. Loomulikult ei saa abi saadavust eeldada. Isiklikult võtan iga abi vastu suure tänulikkusega, kuna tean, et keegi ei ole kohustatud tegelikult mitte millekski! Nad ei pea mind aitama ja seetõttu olen tänulik kui mind aidatakse. Elu on vaba valik. See ei ole kohustus. Kui soovin, siis võin surra.


Kui kõik tegeleks sellega, et esmalt ise hakkama saada ja siis aitaks teisi elada, ei peaks ühiskond läbi suuremahuliste keeldude ja käskude vormima inimesi inimlikuks vaid inimesed vormiks loomulikul teel ühiskonna inimlikumaks.


Siinkohal loodan, et ülaltoodu sügavam mõte pakub lugejale huvi, et mainitud printsiipi ise rohkem oma igapäevases elus rakendada. Kui see printsiip tõeliselt leviks, siis võib juhtuda, et meil poleks vaja sellist hulka represseerivaid ja piiravaid reeglistikke ning seadusi.

Tagasi viha juurde. Olen täheldanud, et viha destruktiivset nähtavat (agressiivset) formaati üldjuhul märgatakse alati ja see tehakse üldjuhul ka suure häälega maha. Mina näen, et pigem tuleks sellele hoopis huviga lähened, et aru saada muutuse vajadusest. Samas kordades destruktiivsemat „tsiviliseeritud“ viha formaati passiivagressiivsuse näol üldjuhul ei märgata või seda ei soovita märgata.


Viha on inimese „loomalik“ pool ja hoolitseb selle eest, et me ise ja meie liik jääks ellu. Viha hakkab tegutsema siis, kui inimene tunneb, et tema elu või tema liik on ohustatud, ehk vabadust elule hakatakse piirama. Viha on suures osas seotud hirmuga ja keemiliselt muudab viha sarnaselt nii selle inimese aju kes läbi viha domineerib, kui ka selle inimese aju keda läbi viha domineeritakse. Kogu asja mõte ongi selles, et mõlemad on tegelikult hirmul. Domineerimine on kontroll ja seda tehakse üldjuhul teadvustamata hirmust. Maailm domineerija ümber peab olema selline nagu tema seda soovib. Vastasel juhul kukub domineerija maailm kokku ja see on tema jaoks katastroof. See näitab, et domineerijad on tegelikult nõrkusest tegutsevad kontrollfriigid kes kasutavad jõudu oma maailmapildi ülevalhoidmiseks. Nad kardavad kõige rohkem seda, et nad ei kontrolli olukordi ja see on nende jaoks ülimalt hirmus. See kõik taandub ellujäämise hirmule, mis nii domineerija kui domineeritava osas tuleneb ebaküpsest egost. Ja domineerija võib olla nii Alfa kui ka kõige vaiksem „hiireke“. Domineerimine lööb välja kontrollvajadustega inimeses siis kui võimalus antakse. See ei sõltu inimese isiksusest.


Viha leiab väljundi igal juhul


Nagu kõigel muul siin maamuna peal, on ka vihal nii negatiivne kui positiivne pool.


Viha on inimeste sees igal juhul. See on mehhanism ilma milleta ei ole siin maailmas mitte üks inimene. Kui keegi ütleb, et ta ei ole kunagi vihane, siis ta lihtsalt valetab nii endale kui ka kõikidele teistele. Isegi Dalai Lama on vihastanud ja tõenäoliselt vihastab veelgi. Viha negatiivses aspektis pannakse üldjuhul diagnoos nendele kes oma viha välja näitavad ehk väljendavad teatud sorti agressiivsust. Minu vaatenurgast on see kõige tervem viha väljendamise viis, sest siis on kõikidele näha, et miski kuskil vajab tähelepanu. See aga on ainult üks osa tõest. Mitte välja näidatud viha kutsutakse passiivagresiivsuseks ja see on meie ühiskonnas kordades rohkem levinud ning minu seisukohast kordades vaenulikum, sest see on salakaval, valelik, manipuleeriv ja sellega ei ole võimalik koheselt tegeleda.


Passiivagresiivsus on võrdne türanniaga


Passiivagresiivsusega varjatakse oma tegelikke motiive ja tegevuse eesmärki, ehk naeratava näo taga on tegelikult peidus türann ja mõrvar. Selline varjamine on oma olemustelt puhas valetamine ja sellega levitatakse ühiskonnas usaldamatust.

Tihti olen kogenud ka seda, et inimesed eitavad oma passiivagressiivsust või ei näe nad seda üldse. Ja ma mõistan neid. See on inimese negatiivne külg ja meie ühiskond soovib näha ainult positiivset. Koolis matemaatika kõrval inimesest ja tema viha erinevatest külgedest ei räägita, vaid pigem kästakse oma viha maha suruda. Õpetajad ja vanemad ei oska oma vihaga toime tulla rääkimata teiste vihaga toime tulekust. Siit hakkab viha kasv lumepallina veerema.


Inimene on oma olemuselt sotsiaalne ja meile on geenidest lähtuvalt sisse kodeeritud, et tõenäoliselt jääme liigina paremini ellu koos teiste omasugustega ning seetõttu peame olema teiste poolt aktsepteeritud. Seega kui soovitakse ühiskonda sulanduda, õpitakse juba maast madalast iga hinna eest oma viha ja teisi loomulikke tundeid maha suruma, sest see ei ole ühiskonnas aktsepteeritud ja seetõttu võidakse mind eemale tõugata. Sellisest represseeritusest algabki passiivagressiivsuse ning varjatud, salakavala ning ülimürgise viha tõus.


Märgatav osa meie ühiskonnast ei soovi vastasseisu kartuses tunnistada, et on vihased. Ebameeldivaid teemasid pigem välditakse ja tegelikkus vaikitakse maha. Ning naeratavate nägude taga koguneb vaikijate sees viha. Sellega koos kasvab ka ebamugavus ja igasugused „stoorid“ peas. Kuna sellest ebamugavusest soovitakse vabaneda, siis sellest lähtuvalt suureneb ka soov muutus ellu viia, ehk soov tegutseda. Nagu eelnevalt juba kirjutasin, siis viha on jõud tegutsemiseks. Mida rohkem viha represseerime seda suuremat tegutsemise jõudu vajame ja seda suurem keemiline „kokteil“ omakorda kehasse paisatakse. Seega viha alla surumine ei lahenda probleemi, kuna seda keemia „kokteili“ ei tarvitata ära vaid tekitatakse juurde. Tagajärg on plahvatav vägivald, muutunud ajukeemia ja kehas lagunevad mürgised ühendid, mis ladestuvad ning mille tagajärjel hakkavad organismis välja lööma igasugused rohkem või vähem kroonilised haigused. Ning kogu selle „pasaga“ hakkama saamiseks tekivad erinevad põgenemissoovist tingitud sõltuvused. Seetõttu on äärmiselt tähtis viha energia ära kasutada ja seda saab teha endale kasulikus formaadis.


Kuidas vihaga toime tulen?


Nagu eelnevalt mainisin, olen õppinud viha märkama. See esimene samm on vaja selgeks õppida ja selleks on hea kasutada tagasiside saamiseks teiste sinu jaoks turvaliste inimeste abi. Ehk esmalt teadvustan, et olen vihane või olen kohe-kohe liikumas vihastamise suunas. See annab võimaluse märgata viha tekke põhjust enne kui see minu üle võimust võtab ja sellest lähtuvalt saan otsustada mida selle vihaga teha. Ehk kas see on põhjendatud viha või mitte.


On täiesti okei viha energiat konstruktiivselt kasutada enda ellujäämiseks, ehk siis oma piiride kehtestamiseks.


Oma piiride kehtestamine on muidugi oskus ning sellest kirjutan varsti pikemalt, kuna tihtipeale on ego arusaam ellujäämisest ja oma piiridest veidi vildakas. Arvesta, et piirid on pidevalt ajas muutuvad, kuna kõik meie ümber on pidevas muutuses.

Kui viha on kerkinud tasemele kus see hakkab minu üle võimust võtma, siis tuleb tegutseda, et tekkinud energia kulutada tasemele kus suudan oma viha käsitleda. Kui muud pähe ei tule, siis lähen jooksma, trenni või rakendan mõnda muud konstruktiivset füüsilist koormust loodud energia kulutamiseks. On ka spetsiaalsed ja väga efektiivsed vihaenergia vabastamise harjutused aga siin kirjateel on neid raske edasi anda. Samuti teadvustan, et vihaenergia füüsiliselt välja elamine on ainult „plaaster“, sest tekitajaga ei ole endiselt tegelenud. Seetõttu tuleb märgata ja leida viha tekitaja, et sellega saaks pärast vihaenergia vaibumist tegeleda.


Viha tekitaja eemaldamine on veidi keerulisem protsess. Veelkord, viha konstruktiivseks kasutamiseks on vaja viha märgata ja see aktsepteerida, mitte lasta vihal enda üle võimust võtta. See vajas minu puhul päris pikka harjutamist. Kõik hakkab sellest, et märkan ja tunnistan endale, et olen vihane. Peale seda saan viha energiat hallata ja suunata. Nüüd on mul võimalik teha valik.


Tähtis on saada endale kogemus, et mul on alati valik - kõiges. See eristabki ebaküpsust küpsusest. Küps inimene märkab ja teeb valiku. Küps inimene teab, et alati on valik, isegi kui ta seda hetkel ei näe. Tehtud valik ei pruugi olla alati parim, kuid siis on küps inimene enda suhtes kaastundlik ja proovib järgmine kord paremini. Ja küpsus on teekond, mitte seisund.


Inimese üks peamine edasiviija on uudishimu. Seetõttu püüan alati esmalt suunata oma tähelepanu sellele, et vaadata mis mind tegelikult ärritab ja vihastab. Tähelepanuga on selline asi, et energia järgneb tähelepanule ja tähelepanu kasutab energiat. Seega kasutan juba sellel hetkel viha loodud energiat enda jaoks konstruktiivselt. Oma tähelepanekute lahti mõtestamiseks on jällegi vaja teiste inimeste abi, kuna üldjuhul on üksi oht kinni jääda enda loodud mustritesse, ehk „stooridesse“.


Uudishimu viha vastu on viinud mind tihti vastamisi faktiga, et peamiselt tekib minus ärritus ja viha kuna maailm minu ümber ei toimi konkreetsel hetkel nii nagu mina seda tahan. Ja see kehtib suures osas enamikule inimkonnast ning sellest hetkest hakkab tavaliselt pihta ego mäng ellujäämiseks. Siin põrkuvadki tihti domineerivad ja vähem domineerivad inimtüübid mis viha pallid kiirelt kasvama panevad.


KOKKUVÕTTEKS: ENDA ELU LOOD SINA ISE!


Positiivne ja negatiivne ei kao siit maailmast kuskile, sest ilma üheta ei ole teist. See tähendab ka, et viha ei kao kuskile ja muutuda saab ainult suhtumine vihasse. See ongi elu dünaamika, ehk kogu elu on nagu tants positiivse ja negatiivse vahel. See teadmine on mulle päris sügaval sisse läinud ja seetõttu saan praegusel hetkel palju kergemini hakkama nii minu sees, kui ka minu ümber toimuvaga. Aga ma õpin endiselt ja õpin kogu elu.


Elu on elamiseks. Kui hakkad enda või teiste elu piirama, siis tekitad viha. Kui oled vihane, siis oled selle endale ise loonud ja väljapääs on sinu enda kätes. Sama kehtib ka siis, kui vihastad kedagi teist. Kuidas selle kõigega hakkama saad ja kui palju enda või teiste egodel „sõita“ lased on sinu otsus.


Sinu viha käsitlemise võime näitab sinu küpsust. Parim harjutus egost ja ellujäämisest tuleneva sisemise konflikti lahendamiseks ning sellest tuleneva vihaga hakkama saamiseks on esmalt aktsepteerida olukordi, ehk olla sellega mis on, nii nagu see on. Kui jääd kinni sellesse kuidas asjad olema peaks, hakkad viha tekitama ja see võib vägivallaks muutuda.


Kuna inimesele on geenidega sisse ehitatud suur soov alati liikuda kaosest korra suunas, siis paratamatult me tegutseme, et luua „korda“. Kaos jääb meie ümber alati, see ei kao ära. Kaos ja kord lihtsalt vahelduvad. Kusjuures kumbki neis ei ole ei hea ega halb. Need on lihtsalt erinevad kogemused. Mõlemad väga vajalikud. Sellest tulenevalt on kogu see arenguteekond inimestele frustreeriv ja konfliktne, kuid see ongi teekond ebaküpsusest küpsuse poole. See on nagu oma koera treenimine, ainult seekord oled see koer ja ka treener sina ise. Teised ümberringi saavad sind soovikorral ainult aidata. On sinu otsus kus äärmuses oled. Kas lased oma koeral tegutseda nii nagu ta tahab, samas enda viha alla surudes või pimestud vihast, et sa ei suuda koera kontrollida. Või tegutsete koos ja ühiselt, lastes teineteisel areneda ja läbi kogemuste õppida. Ja üsna varsti suudate viha halata ja enda ELU HÜVANGUKS konstruktiivselt kasutada. Ja siinkohal pean mainima, et elu osaks on ka surm, ehk et oleks elu peab ka surema. Tean, et surm on meie ühiskonnas tabu. Asjata. Ja seetõttu on ka see üks teemadest millest soovin tulevikus kirjutada.


Vaata iga päev peeglisse ja küsi endalt: Milline inimene ma olla tahan? Millist ühiskonda ma soovin? Kas vaba ühiskonda ja õigust ise oma elu üle otsustada? Või soovin oma elu eest otsustamise kellelegi teisele anda? Ja nüüd tegutse. Vaata kas lood topeltstandardeid. Lubad endale, aga ei soovi teistele lubada? Tekitad viha? Vaata pidevalt uuesti peeglisse. Küsi peeglit ka teistelt sinu ümber. Proovi näha oma mustreid mis sind ja teisi piiravad. Aktsepteeri neid või lase nendest lahti. Elu on areng ja uudishimu. See ongi oma olemuselt ohtlik. Elu piiramine on vegeteerimine. Otsus on sinu.


Paradoksaalselt eksisteerivad vabadus ja vabaduse puudumine enamustes demokraatlikes ühiskondades igal juhul. Ei ole puhast ühte või teist. Ei ole vale või õiget. Ainuke mida saame teha on olla ausad ja avatud. Mitte varjata ja vassida oma tegelike motiive. Aktsepteerime mõlemat, sest mõlemad on olemas igal juhul.

Minu soov oleks, et inimesed saaksid oma topeltstandarditest samm-sammult väljuda. See tekitaks vähem varjatud destruktiivset viha ja rohkem konstruktiivset viha ning see omakorda tekitab usaldust. Kasuta oma viha energiat selleks arenguks. Siis võivad meist paremad inimesed saada. Siis võib meil parem ühiskond tekkida. Meie ühiskond saab alguse inimestest...

136 views0 comments